Suve värvikas ja rõõmurohke sündmus oli XII noorte laulu- ja tantsupidu, mis erutab meeli siiani ja lisab fotomeenutustega värvi ja särtsu halli oktoobrilõpu sügispäeva.
Hulk aastaid oleme laulupeol osalenud teleekraani vahendusel, kuid sel aastal oli teisiti ning olime ka füüsiliselt kohapeal. Liikuma panevaks jõuks oli tütretütre esinemine mudilaskoori koosseisus. Etteruttavalt öeldes oli väga hea ja hingestatud esitus tema poolt.
Laulupeo piletid sai seega varakult ära ostetud, kuid kui tantsupeo külastamise mõte hakkas jumet võtma olid need piletid muidugi juba otsas. Proovisime ära rattaliikluse võimalikkuse suurlinnas, mis osutus kartuse vastandina päris normaalseks. Vähemalt laulupeo ajal oli linnaliiklus rahulik ning sõit Nõmmelt Lasnamäe veerule kulges mõnusalt. Korraldajad oli ratturite tarbeks organiseerinud koguni kolm valvega ja tasuta parklat. Meie olime väga rahul. Autoga liikumine ja parkimine ei oleks ilmselt nii libedalt läinud.
Lisaks vägevale koorilaulule oli minu jaoks väärtuslikum peo visuaalne pool. Alates rongkäigu erinevatest värvimustritest ning rõõmsatest nägudest lõpetades mastaapse vaatega lauluväljak nõlvalt. Taustaks mõnusalt sume suveilm maheda valgusega. Kõike seda tahtsin muidugi kaamerasse saada, et hiljem teistega jagada. Rongkäiku pildistama jõudsin kõige olulisemal momendil kui saabusid Saaremaa noored lauljad ja tantsijad.
Õhtu kulminatsiooni, ühendkoorid esituses “Ta lendab mesipuu poole” ja “Mu isamaa on minu arm” saime detailides nautida juba teleri vahendusel. Peale seda oli aeg asuda koduteele, et kell 23:00 väljuvale praamile jõuda.
Kokkuvõtvalt oli minu hinnangul tegu Selle aasta kõige olulisema sündmusega Eestis.